Kile- ja membraankeevitus: tihedad ühendused kiledel ja membraanidel

Meetod lühidalt

Kilede kiil- ja kuumõhukeevitus toimub nii, et kaks kilekihti asetatakse üksteise peale ülekattega ning tööriist viib soojuse ühendusse, samal ajal kui rull surub kihid kokku. Soojus tuleb kuumutatud kiilult või kuumast õhust ning ühendus tekib siis, kui kile on pehmenenud ja jahtumise ajal kokku surutud.

Meetodeid kasutatakse tihendusmembraanide, basseinide, prügilate, mahutite ja töökodade / töökulude jaoks – suurte pindade jaoks, kus jäik ühendus ei ole võimalik. Materjal on tüüpiliselt PE-, PP- või PVC-kile paksusega alates mõnest kümnendikust millimeetrist kuni paari millimeetrini.

Kui soovitakse ühendada samu materjale torude või survejuhtmetena, ei ole kilekeevitus õige meetod. Väiksemate diameetrite puhul kasutatakse muffkeevitust / sokkelkeevitust ning suuremate puhul stumpsi- ehk põkk-keevitust või elektromuffkeevitust.

Kui tegemist on PVC-U-ga, kehtivad muud tingimused: madalam kuumutuselemendi temperatuur, lühike ümberlülitusaeg ja väljatõmme. Loe, kuidas seda teha PVC stumpsi- ehk põkk-keevituses.

Kiil või kuum õhk

Kiilkeevitus tagab suure kiiruse ja väga ühtlase õmbluse, kuna soojus antakse üle otse kiilu kaudu. Temperatuuri reguleeritakse masinal ja see on kiilul tüüpiliselt vahemikus 400-450 kraadi, samas kui kiirus kohandatakse vastavalt kile paksusele. Meetod sobib pikkade sirgete õmbluste ja paksemate membraanide jaoks.

Kuumõhukeevitus on aeglasem, kuid paindlikum ning seda kasutatakse nurkade, detailide, paranduste ja kohtade jaoks, kuhu automaat ligi ei pääse. Käsitsi tehtav kuumõhukeevitus seab operaatorile suuremad nõudmised, kuna temperatuuri, survet ja kiirust tuleb käsitsi konstantsena hoida.

Õhukese kile puhul kasutatakse ka katsekanaliga topeltõmblust: automaat teeb kaks õmblust, mille vahele jääb avatud kanal, nii et kanalit saab pärast keevitamist survestada. See on tõhus kontrollimeetod, sest leke ühes õmbluses annab endast kanalis märku.

Ettevalmistus ja parameetrid

Pind peab olema puhas ja kuiv. Tolm, liiv, niiskus ja rasv tekitavad õmblusesse kanalid, mis tulevad esile alles katsetamisel. Ülekatte laiust kohandatakse vastavalt kile paksusele ning kile peab asetsema tasapinnaliselt ja pingeteta, et õmblus ei tõmbuks jahtumisel viltu.

Parameetrid on temperatuur, kiirus, rulli surve ja ülekatte laius. Need on omavahel seotud: kiiruse tõstmisel tuleb tõsta ka temperatuuri ja vastupidi. Seetõttu tuleb alustamisel alati teha katsekeevitus ning katse tuleb läbi viia samade seadistustega nagu tootmine.

Ilm ja tuul mõjutavad tulemust. Töö miinuskraadide, vihma või tugeva tuule käes nõuab kas varjestamist või edasilükkamist. Loe tingimuste kohta teemast ilmastiku- ja keskkonnatingimused.

Õmbluse kontroll

Visuaalne kontroll tuvastab lahtised servad, voldid ja kõrbenud kohad. Terav, ühtlane õmblus, millel on selge ja kergelt kumerduv äär, on soovitud tulemus. Volditud või kortsus õmblused tuleb ümber teha, olenemata katse tulemusest.

Vaakumtest, suruõhk katsekanalis ja tõmbekatse on tavapärased meetodid. Basseinide ja prügilate aluste membraanide puhul on tihedusnõue otsustava tähtsusega ning katsetamine dokumenteeritakse õmbluste või tsoonide kaupa koos asukoha märgistamisega.

Kileõmbluste tõmbekatse järgib standardit EN 12814-2 paindekatse ja EN 12814-1 tõmbekatse osas, sõltuvalt kokkuleppest. Tulemust hinnatakse koos murdumispildiga: murdumine õmbluses ei ole aktsepteeritav, samas kui murdumine kilel väljaspool õmblust näitab, et õmblus on materjalist tugevam. Vaata DVS 2203 ja keevisõmbluste katsetamine.

Ohutus ja töökeskkond

Kiil ja kuum õhk töötavad temperatuuridel, mis on kile sulamistemperatuurist tunduvalt kõrgemad, ning tööriista tuleb käsitleda kuuma tööriistana: asetage see selleks ettenähtud alusele ja hoidke kaabel tööpiirkonnast eemal.

PVC-kile keevitamisel eraldub vesinikkloriidhape ning töö nõuab väljatõmmet. Suletud ruumides, telkides ja konteinerites keevitamisel peab olema tagatud ventilatsioon nii tööriista kuumuse kui ka aurude tõttu, mis plasti kuumutamisel tekkivad.